NATO – Vikipeedia, vaba entsklopeedia

Phja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (ingl North Atlantic Treaty Organisation (NATO), pr Organisation du Trait de l'Atlantique Nord (OTAN)) on sjaline liit, millele pandi alus 4. aprillil 1949 Phja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO krgeim organ on Phja-Atlandi Nukogu, mida juhib NATO peasekretr. Organisatsioon phineb kollektiivkaitsel, lbi mille liikmesriigid nustuvad vlise rnnaku korral vastastikust kaitset osutama. NATO peakorter asub Brsselis. Viimati laienes NATO 2009. aastal, kui liitusid Albaania ja Horvaatia. Lisaks liikmesriikidele osaleb NATO rahupartnerlusprogrammis veel 22 riiki. NATO liikmesriikide kaitsekulutused kokkuliidetuna moodustavad le 70 protsendi kogu maailma kaitsekulutustest.[1] Igal liikmesriigil on kohustus investeerida SKT-st riigikaitsesse vhemalt kaks protsenti, peale Eesti tidavad seda reeglit veel Kreeka, USA ja hendkuningriik.[2]

Kuni Korea sjani oli NATO peaasjalikult poliitiline organisatsioon. Militaarstruktuur ehitati les USA juhtimisel. Klma sja kigus tekkinud vastasseis viis 1955. aastal rivaalitseva organisatsiooni, nn Varssavi pakti ehk Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutamiseni, mis oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sjalis-poliitiline organisatsioon. Samal ajal olid Euroopa riikide ja USA vahelised suhted ebastabiilsed ning kaheldi NATO kaitses Nukogude Liidu rnnaku korral. Need kahtlused viisid Prantsusmaa iseseisva tuumarelvastuse vljaarendamiseni ning 1966. aastal vljus Prantsusmaa jrgmiseks kolmekmneks aastaks NATO sjalisest tiivast. Prast Berliini mri langemist 1989. aastal oli organisatsioon segatud Jugoslaavia lagunemisse, NATO esimesed sjalised operatsioonid toimusid Bosnia sjas aastatel 19921995. Endiste Varssavi pakti riikidega tekkisid aga head suhted ning paljud neist astusid 1999. ja 2004. aastal NATO-sse, nende hulgas ka Eesti.

NATO artikkel 5, mille kohaselt ksitletakse he liikme rndamist rnnakuna kogu alliansi vastu, on aktiveerunud vaid hel korral prast 11. septembri terrorirnnakuid 2001. aastal USA-s[3] ning NATO ved saadeti Afganistani. Prast seda on NATO lbi viinud mitmesuguseid operatsioone, niteks osalenud Liiba-vastastes hurnnakutes ja piraatlusevastastes operatsioonides. Artikkel number 4, mis tagab kikidele liikmesriikidele iguse sjalisele konsultatsioonile, on kivitunud neljal korral: 2003. aastal kivitas selle Trgi seoses Iraagi sjaga, 2012. aastal kivitas Trgi selle kahel korral seoses Sria sjaga ning 2014. aastal kivitas artikli number 4 Poola seoses 2014. aasta Krimmi kriisiga.[4]

NATO peasekretr on alates 1. oktoobrist 2014 Jens Stoltenberg. Enne teda oli 20092014 peasekretr Anders Fogh Rasmussen. Aastatel 20042009 oli NATO peasekretr Jaap de Hoop Scheffer.

NATO lepingu eelkijaks loetakse 1948. aastal Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa ja hendkuningriigi vahel slmitud Brsseli pakti, mis viis samal aastal Lneliidu loomisele, mis oli sjajrgse Euroopa esimene sjalis-poliitiline organisatsioon.[5] Aga USA osalust peeti oluliseks ning lbirkimised uue sjalise liidu loomiseks algasid peaaegu kohe. Phja-Atlandi leping (ehk Washingtoni leping) allkirjastati 4. aprillil 1949 Washingtonis ning leping justus sama aasta 24. augustil. Lisaks Brsseli pakti viiele osapoolele osalesid ka USA, Kanada, Portugal, Itaalia, Norra, Taani ja Island.[6] Osapooled leppisid kokku, et rnnakut neist he vastu ksitletakse rnnakuna nende kigi vastu. Rnnaku alla sattunud liikmesriiki pidid kik teised abistama, kuid konkreetne meetod ji igahe enda otsustada: leping ei ninud tingimata ette sjalist aktsiooni agressori vastu.[7]

Toona ei olnud NATO-l poliitilist struktuuri, htset sjalist juhtimist ja spetsiaalselt alliansi kaitseks mratud vgesid, kuid Korea sja puhkemine 1950. aastal ilmestas ohtu, mida kujutasid koosttavad kommunistlikud riigid, ning see sundis NATO-t vlja ttama konkreetseid sjalisi plaane.[8] Seda td alustati 1951. aastal Dwight D. Eisenhoweri juhtimisel.[9] 1952. aastal peeti Lissabonis kohtumine eesmrgiga leida vahendid NATO kaitseplaanide titmiseks. Sama aasta septembris algasid esimesed NATO sjalised ppused, kus harjutati Taani ja Norra kaitsmist merel.[10] Samuti astusid 1952. aastal alliansi liikmeteks ka Kreeka ja Trgi.

1954. aastal avaldas Nukogude Liit soovi NATO-ga hineda, tagamaks rahu Euroopas. See ettepanek lkati tagasi, kuna selles nhti soovi alliansi nrgestada.[11]

17. detsembril 1954 veti vastu dokument nimega MC 48, milles stestati, et sja puhkedes Nukogude Liiduga vib NATO kasutada aatomipommi, kskik kas Nukogude Liit kasutab seda esimesena vi mitte. See andis NATO Euroopa liitlasvgede lemjuhatajale (SACEUR Supreme Allied Commander Europe) samasugused igused tuumarelvade ksitlemiseks nagu olid USA hujudude lemjuhatajal.

Lne-Saksamaa inkorporeerimist NATO-sse 9. mail 1955 kirjeldas Norra tollane vlisminister Halvard Lange kui "meie kontinendi ajaloo otsustavat prdepunkti".[12] Selle otsuse peamine phjus oli see, et ilma Saksamaata poleks Nukogude Liidu invasioonile olnud piisavalt judu vastu astuda.[13] Otsese vastusena sellele kigule loodi Varssavi pakt, mille allkirjastasid 14. mail 1955 Nukogude Liit, Ungari, Tehhoslovakkia, Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Albaania ja Ida-Saksamaa. Klma sja osapooled olid seega vlja joonestatud.

1957. aastal korraldati alliansi siiani kige ambitsioonikam sjaline ppus: kolmel samal ajal toimunud operatsioonil osales htekokku le 250 000 mehe, 300 laeva ja 1500 husiduki Norrast Trgini.[14]

NATO htsus pandi proovile Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle'i valitsemisajal.[15] De Gaulle protesteeris USA juhirolli vastu ning selle vastu, mida ta tlgendas Ameerika hendriikide ja hendkuningriigi eriliste suhetena. President Dwight D. Eisenhowerile ja peaminister Harold Macmillanile saadetud kirjas 17. septembril 1958 nudis ta alliansi kolmepoolset juhtimist, kus Prantsusmaa oleks Ameerika ja Suurbritanniaga vrdvrsel positsioonil.[16] Kui reageering ji de Gaulle'i jaoks ebarahuldavaks, otsustas ta hakata Prantsusmaa kaitsejude arendama lejnud alliansist sltumatult. De Gaulle'i eesmrgiks oli vimalus sjaolukorras idablokiga eraldi rahu slmida, kaasamata end laiemasse NATO ja Varssavi pakti riikide vahelisse stta.[17] Mrtsis 1959 veti NATO vejuhatuse alt ra Prantsuse Vahemere laevastik ning keelduti lubamast rajada Gallia pinnale tuumarelvade ladu.

Kuigi Kuuba kriisi ajal 1962. aastal nitas Prantsusmaa lejnud NATO suhtes les solidaarsust, jtkas de Gaulle iseseisva kaitse planeerimist. 1966. aastal viis Prantsusmaa kik oma ved NATO integreeritud sjalise juhtimise alt ra ning kigil NATO vrvgedel paluti riigist lahkuda. Prantsusmaa ji siiski NATO liikmeks. Aastast 2001 on Prantsusmaa osalenud Afganistani operatsioonis ning hakanud taas liikuma tieliku integreerumise suunas.

Klm sda ei viinud kunagi reaalse relvakonfliktini NATO ja Varssavi pakti riikide vahel. 1969. aasta lpul algasid Helsingis lbirkimised strateegilise relvastuse piiramise le. Lbirkimiste tulemusena valmisid kaks kokkulepet, millest ks ksitles raketitrjessteemide rajamist ja teine strateegilise relvastuse piiramist. Mais 1978 defineerisid NATO liikmesriigid alliansi kaks eesmrki: tagada turvalisus ja taotleda pingeldvendust vastaspoolega. See pidi thendama ka vidurelvastumise edasist ohjeldamist.[18] 1979. aastal Varssavi pakti tuumavimekuse suurenemise valguses vttis NATO vastu otsuse sjatandri tuumajudude kahesuunalise kasutamise kohta.[19]

1990. aasta juulis kuulutati Londoni tippkohtumisel klm sda lppenuks ning NATO kaotas de facto peamise vaenlase. Organisatsiooni eesmrk ja olemus vajasid mberhindamist, Londonis visandati ettepanekud koost vljaarendamiseks
Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega poliitilises ja sjalises tegevuses. Jrgmise aasta tippkohtumisel Roomas kiideti heaks alliansi strateegiline kontseptsioon, mis ngi ette sltuvuse vhendamise tuumarelvadest ja oluliste muudatuste tegemise NATO hendvgedes.[20]

Aastatel 19941997 NATO laienes ja uuendas oma tegevusvaldkondi, niteks loodi koostprogramm "Partnerlus rahu nimel" ning alliansiga kutsuti liituma sellised endised idabloki riigid nagu Poola, Tehhi Vabariik ja Ungari. Praha tippkohtumisel 2002. aastal kiitsid NATO liikmesriigid heaks alliansi ajaloo suurima laienemise, kus esitati kutsed liitumislbirkimistele seitsmele riigile, sh Eestile.

Prast 2001. aasta 11. septembri terrorirnnakuid kuulutas NATO vlja artikkel 5 operatsiooni USA toetuseks. Sellega muudeti NATO kohalikest, liikmesriikide maa-ala kaitsmise hendusest leilmsete (globaalsete) eesmrkidega liiduks, mille philesandeks sai sjaliste operatsioonide lbiviimine vljaspool oma maa-ala. Seetttu pole NATO valmis liikmesriikide maa-ala kaitsmiseks ning Venemaa kasvava sjalise ju tasakaalustamiseks Ida-Euroopas ja Baltikumis.[21]

2009. aastal sai heakskiidu Brsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel NATO reageerimisjudude (NATO Responce Force, NRF) NRF-i mudel, mis phineb suurel mral Suurbritannia initsiatiivil varem vlja pakutud NRF-i sisese kriisireguleerimisksuse ASF (Allied Solidarity Force) olulistel elementidel hine planeerimine ja vljape, solidaarne rahastamismudel, suur nhtavus avalikkusele ning usutav heidutusvime. NRF-i tuumikuks sai ligi 13 000-meheline ksus, mis on 510 pevaga valmis siirduma kriisipiirkonda. Lisaks sellele mratavad liikmesriigid tiendavad 1030-pevases valmisolekus olevad veksused[22].

Seoses majandussurutisega seisis NATO ksimuse ees, kuidas silitada kaitsevimet kokkuhoiu oludes. NATO peasekretr Anders Fogh Rasmussen ti kasutusse "targa kaitse" miste, mis thendab kaitsestruktuuride tihedamat integreerimist. Selle niteks on ka Balti riikide huturve.[23]

2012. aasta Chicago tippkohtumise heks pevakorrapunktiks oli NATO laienemine. Praegu ootavad seda neli riiki: Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Gruusia ja endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik.[23]

Prast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal iseloomustas olukorda riigikaitselise kogemuse puudus. Alustati alles sjaveliste struktuuride loomist, millest esimesena taastati kodanikualgatuse korras Kaitseliit.[24] Aga paika tuli panna ka laiemad visioonid. Riigikaitse peatkk veti peaaegu muutmata kujul le 1938. aasta phiseadusest, kuid arutati isegi Eesti muutmist demilitariseeritud riigiks. Tnapeval arvavad phiseaduse asjatundjad, et tollal ei osatud hinnata kollektiivse enesekaitse thtsust rahvusvahelistes suhetes.[25] 1992. aasta valimiste jrel moodustatud valitsuse poliitika oli idast lnde mberorienteerumine. 1994. aastal ksitles president Lennart Meri oma knes esmakordselt Euroopa Liidu ja NATO-ga integreerumist. Siiski ngid paljud poliitikud pdlusi NATO-ga liituda kui perspektiivitut projekti, mis rikuks Eesti neutraliteeti.[25]

Eesti alustas osalemist rahvusvahelistes operatsioonides 1995. aastast.[26] Kaitsejudude rahvusvaheline koost sai raamistiku NATO vlja ttatud rahupartnerlusprogrammiga, mis oli meldud Kesk- ja Ida- Euroopa riikidega poliitilise ja sjalise koost arendamiseks. Esmakordselt fikseeriti NATO-ga liitumise eesmrk 1996. aastal. 1999. aastast hakkas Eesti titma NATO liikmesuse tegevuskava ning 2002. aasta novembris Praha tippkohtumisel esitati Eestile kutse liitumislbirkimistele NATO-ga hinemiseks.[24] Liitumislbirkimised algasid 2003. aasta jaanuaris ning sama aasta mrtsis allkirjastasid NATO liikmesriigid Eesti Phja-Atlandi lepinguga liitumise protokolli. 10. mrtsil 2004 ratifitseeris Riigikogu NATO Phja-Atlandi lepingu koos kigi lisadega. Eestist sai NATO tieiguslik liige 29. mrtsil 2004, kui hinemiskirjad anti Ameerika hendriikide valitsuse ktte hoiule.[27]

2007. aastal esitas Eesti soovi korraldada NATO vlisministrite mitteametlik kohtumine. Kohtumine toimus 22.23. aprillil 2010 Tallinnas, kohtumisel osalesid teiste hulgas USA riigisekretr Hillary Clinton ja Euroopa vgede lemjuhataja Stavridis. Kohtumisel langetati otsus anda Bosnia ja Hertsegoviinale liikmesuse tegevusplaan.[28]

Prast 2007. aasta aprillirahutusi toimunud kberrnnakud Eesti veebiserverite vastu tstsid esile NATO riikide haavatavuse kommunikatsioonissteemide kaudu ning arutama hakati NATO kberkaitse poliitikat. 14. mail 2008 asutati Tallinnas NATO kberkaitsekoost keskus.[29]

Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas 2014. aastal paigutati NATO liitlasved Ida-Euroopa piiririikidesse. Eestisse saabus 150 USA maavelast ning Taani hvitajad baseeruvad psivalt Eesti lennubaasis. See on esimene kord, kui NATO liitlased Eestisse pikemaks ajaks jvad. Peaminister Taavi Rivase snul on Eesti valmis vrustama tiendavaid NATO vgesid.[30][31][32][33]

Praegu hoolitseb Eesti huruumi valvamise eest Saksamaa lennusalk.[34] Eestisse on paigutatud kolm radariposti, mille radarid katavad kogu Eesti ja Eestit mbritseva huruumi htse radaripildiga. Seda peetakse heks Eesti pikaajalise sjalise kaitse arengukava olulisemaks arenduseks.[35]

Juulis 2006 teatas NATO peasekretr Jaap de Hoop Scheffer Euroopat kaitsva raketikilbi rajamise kavatsusest. 18. septembril 2006 slmiti esimesed lepingud raketikilbi komponente tootvate firmadega.

Raketikilbi eesmrgiks on Iraanist ja Phja-Koreast tulevate raketirnnakute trjumine. Venemaa juhtkonna arvates on raketikilbi lepe suunatud Venemaa vastu ja on hvardanud sjaliste meetmetega raketikilbi rajamise korral Venemaa piiride lhedale.

20. augustil 2008 kirjutasid Ameerika hendriikide riigisekretr Condoleezza Rice ja Poola vlisminister Radek Sikorski alla lepingule millega Poola nustus lubama oma pinnale USA globaalse raketitrjessteemi komponente. [36]. 2009. aastal teatas USA president Barack Obama siiski, et raketikilbi osasid Poola ja Tehhi Vabariigi territooriumile ei tule.[37] Uus plaan neb hoopis ette Poola territooriumile AEGIS ssteemidega laevade paigutamise.[38]

Lisaks liikmete kaitsmisele sjalise rnnaku korral on NATO osalenud ka konfliktide ohjeldamises mujal maailmas, niteks Jugoslaavia kodusjas. Samuti toimub dialoog ja koost riikidega, mis ei ole NATO liikmed.

Alates 1. aprillist 2009 on NATO liikmeid 28.

Liikmesriigid liitumisaastati:

NATO krgeim organ on Phja-Atlandi Nukogu (North Atlantic Council, NAC), mille esimees ja organisatsiooni poliitiline juht on NATO peasekretr, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on organisatsiooni peamine kneisik ning juhib NATO sekretariaadi td.

Peasekretr on ka:

Kui traditsiooniliselt valitakse peasekretri ametisse Euroopa esindaja, siis NATO Euroopa liitlasvgede lemjuhataja mravad Ameerika hendriigid.

NATO sjaline vestruktuur koosneb liikmesriikide alaliselt vi kindla operatsiooni jaoks NATO ksutusse antud sjalistest ksustest ja staapidest. NATO sjaline juhtimisstruktuur katab strateegilise ja regionaalse tasandi ning on meldud eelkige liikmesriikide eri veliikide hendoperatsioonide juhtimiseks, siis vestruktuuri koosseisu kuuluvad taktikalise tasandi staabid, mis on meldud he veliigi operatsioonide juhtimiseks.

Vestruktuur koosneb kaht tpi ksustest: paiksed ksused (In-Place Forces, IPF) ja mberpaigutatavad ksused (Deployable Forces, DF). mberpaigutatavad ksused on meldud kigiks NATO operatsioonitpideks ja on valmis tegutsema kogu alliansi territooriumil ning ka vljaspool seda. Paiksed ksused on meldud kollektiivkaitse operatsioonideks oma riigi piirides vi selle lhedal.

Vestruktuuri kuuluva
d veosad on grupeeritud vastavalt nende valmisolekule reageerimiseks:

View original post here:
NATO - Vikipeedia, vaba entsklopeedia